Vikipeedia

Göbekli Tepe

Göbekli Tepe on arheoloogiamälestis Türgi kaguosas Şanlıurfast 15 km põhja pool. Sealsed leiud ulatuvad varaneoliitikumi (vähemalt umbes 8000 eKr) või isegi mesoliitikumi[viide?].

Asukoht Türgis

Göbekli Tepe on ligi 15 m kõrgune[viide?] ja umbes 300 m läbimõõduga vähemalt osaliselt kunstlik küngas. Ala pindala on umbes 300–500 m².

Kaevamistel on leitud kindlalt teadmata otstarbega ümmargusi megaliitidest ehitisi, mis sisaldavad mitme meetri kõrgusi T-kujulisi kivisambaid. Paljudel sammastel on kujutatud relvi, mistõttu neid saab pidada inimesesarnasteks skulptuurideks. Suurimad sambad on 7 m kõrgused. Sammastel on kujutatud ka madusid, rebaseid, linde jm loomi.

Arvatakse, et tegu on pühamuga, kuhu ümbruskonna inimesed tegid palverännakuid. Arvatakse, et tegu oli esivanematekultusega.

Nimi muuda

Göbekli Tepe tähendab türgi keeles 'vatsaga või nabaga mägi'.

Kurdi keeles on mäe nimi Girê Navokê ja armeenia keeles Portasar ('Nabamägi').

Asukoht muuda

Göbekli Tepe paikneb Türgi kaguosas Süüria piiri lähedal endises Lääne-Armeenias Şanliurfat 15 km kaugusel põhja või kirde[viide?] pool paikneva mäe mäeharja kõrgeimal osal.

Künkalt on võimalik saada ülevaade ümbruskonnast. Põhjas ja idas on näha Tauruse mäestikku ja Karacadaği mäge, lõunas Süüria poole laienevat Harrani orgu. Ainult vaade läände on piiratud ümbritsevate mägedega.

Päritolu muuda

Göbekli Tepe ümbruses elasid umbes 14 000 – 10 000 eKr kütid-korilased.[viide?]

Arvatakse, et Göbekli Tepe rajasid kütid-korilased mesoliitikumis või varaneoliitikumis. Kui tegu on pühamuga, on see maailma vanim teadaolev templikompleks.[1]

Ajalugu muuda

Asuala võeti küttide-korilaste poolt kasutusele u 10. aastatuhandel eKr (u 11 500 aastat tagasi) enne üleminekut paiksele eluviisile ja põllundusele. Hüljati ja kaeti seejärel juba lõplikult u 8000 eKr paiku pinnasega. Seejärel oli see küngas pikka aega mingist ajast alates kasutusel põllupidamiseks. Vähemalt 9,5 tuhandeks aastaks jäigi olukord samaks. Göbekli Tepet märgati esimest korda 1964. aasta USA arheoloogide uurimistöö käigus, mis tuvastas, et mägi ei saa olla täiesti looduslik. Ameerika arheoloog Peter Benedict oletas, et selle all on Bütsantsi kalmistu. Praegu toimuvaid 1994. aastal alustatud saksa ja türgi arheoloogide (Saksa Arheoloogia Instituudi (Deutsche Archäologische Institut, DAI) Istanbuli haru koostöö Şanlıurfa muuseumiga). Väljakaevamisi on juhtinud saksa arheoloog Klaus Schmidt (1995–2000: Heidelbergi Ülikool; alates 2001: Saksa Arheoloogiline Instituut).

Kompleks muuda

 

Göbekli Tepe mäe harjal asub arvukalt lubjakivist valdavalt kaunistustega kaetud T-kujulisi 3–6 meetri pikkuseid ja 10–20-tonniseid megaliite. Megaliidid on paigutatud mitmete üksteise kõrval asetsevate ringidena. Seni on välja kaevatud vaid neli ringikujulist megaliitehitist diameetritega vahemikus 10–30 meetrit. Geofüüsilised uuringud näitavad lisaks neile veel vähemalt 16 samalaadse struktuuri olemasolu. Neis vähemalt kahekümnes ringikujulises ehitises on oletatavalt kokku umbes 290 megaliiti. Megaliite sisaldavad ringsed ehitised on ehitatud mäeharjale ajaliselt üksteise järel. Iga valmissaanud ring on hiljem mingil ajal kaetud pinnasega ja kogu protsessi on alustatud otsast peale. [1][2] Kuna asuala on olnud kasutusel ligi neli tuhat aastat, siis saab oletada, et megaliitide ringid olid mingite oluliste aeglaselt muutuvate taevaste ilmingute jälgimiseks. Näitajate, mille alusel sai ajastada, kavandada, korrastada ja läbi ühiste rituaalide korraldada oma koriluse, küttimisega ja muu eluks olulisega seotud ühistegevusi.

Üleminek neoliitikumi muuda

Göbekli Tepe näitab eelkõige seda, et inimkonnal oli korraga piisavalt vahendeid ja ideid, et luua pühakoda. Sel ajajärgul võidi looduslikku teravilja kasutada enese ülalpidamiseks intensiivsemalt kui enne ja võib-olla hakata seda isegi teadlikult harima. Hiljutised kodustatud nisu võrdlevad DNA analüüsid loodusliku nisuga viitavad, et selle DNA ehituse kõige lähedasemat looduslikku nisu on leida Karaca Dagi mäelt 20 kilomeetri kauguselt Göbekli Tepest. See võib osutada sellele, et on tegemist kohaga, kus on asutud nüüdisaegse nisu eellast esmakordselt intensiivselt, järjepidevalt ja paikselt kasutama ning seejärel ka kodustama.[3]

Klaus Schmidt eeldab, et vajaliku ühiskondliku organisatsiooni loomine megaliitsete komplekside ehitamiseks toimus käsikäes organiseeritud looduslike kultuuride kasutamisega. Seni on leitud kaabitsaid ja nooleotsi, loomade luid (gasellid, jänesed ), looduslikke seemneid ja söestunud puitu. Ta oletab, et asukoht on mänginud võtmerolli üleminekul põllumajandusele, eeldades et ühiskondlikku organisatsiooni looma ajendas organiseeritud loodusliku nisu kasutamine. Liikuvad inimrühmad olid sunnitud tegema omavahel koostööd, et kaitsta varajasi paremaid looduslikke teravilja kasvualasid metsloomade (gasellide karjad ja looduslikud eeslid) eest. See võis juba varakult viia eri rühmade vahel Göbekli Tepes väljendunud sotsiaalse organisatsiooni tekkeni. Seega ei alanud vastavalt Schmidtile neoliitikum väikest viisi, läbi taimede aias kasvatamise üksikjuhtudega, vaid hakkas kohe laiaulatusliku ühiskondliku organisatsiooniga ("täismõõduline revolutsioon" [4] ).

Kokkuvõtteks saab öelda et Viljaka Poolkuu nime all tuntud piirkonna keskel asuv Göbekli Tepe võis olla lähtekohaks üleminekule nisu kultiveerimisele. Kuigi asuala kuulub formaalselt võttes oma hilisemal ajajärgul ka varaseimasse neoliitikumi (PPN A), pole sealt veel siiani leitud ühtegi jälge kodustatud taimedest ega loomadest. Elanikud olid kütid ja korilased, kes elasid vähemalt osa aastast külades.[5] Ometigi on ilmne, et loomade ja teised kujutised on rahumeelse iseloomuga ning ei anna kuidagi märku organiseeritud vägivallast (jahist).

Samas võib Göbekli Tepe olla vastus ka küsimusele, miks inimene ei leiutanud põllumajandust juba varem. Toitumise kvaliteet polnud eelnevalt veel piisavalt kõrge ja alles siis, kui oli loodud "taimne religioossus", kui ühine usuline alus, võis oodata ka taimede ühist kasutuselevõttu. See "suur hüpe edasi" usus, kui millegi ühiselt tõsiseltvõtmises, toimuski arvatavasti 12 tuhat aastat tagasi Anatoolias.[6] [2]

Viited muuda

  1. ↑ "The World's First Temple", Archaeology Magazine, Nov/Dec 2008
  2. ↑ http://www.britannica.com/EBchecked/topic/1498811/Gobekli-Tepe
  3. ↑ Heun et al., Site of Einkorn Wheat Domestication Identified by DNA Fingerprinting, Science, 278 (1997) 1312–1314
  4. ↑ Klaus-Dieter Linsmeier: Eine Revolution im großen Stil. Interview mit Klaus Schmidt. In: Abenteuer Archäologie. Kulturen, Menschen, Monumente. Spektrum der Wissenschaft, Heidelberg 2006, 2, ISSN 1612-9954
  5. ↑ "Upper Mesopotamia (SE Turkey, N Syria and N Iraq) 14C databases: 11th–6th millennia cal BC". Originaali arhiivikoopia seisuga 2. mai 2012. Vaadatud 18. novembril 2010.
  6. ↑ Tom Cox, Do these mysterious stones mark the site of the Garden of Eden ?

Kirjandus muuda

  • David Lewis-Williams et David Pearce : An Accidental revolution? Early Neolithic religion and economic change , Minerva, 17 #4 (July/August, 2006), pp. 29–31.
  • J. Peters & K. Schmidt: "Animals in the symbolic world of Pre-Pottery Neolithic Göbekli Tepe, south-eastern Turkey: a preliminary assessment." Anthropozoologica 39.1 (2004), 179–218: [3]
  • K. Schmidt: Göbekli Tepe, Southeastern Turkey. A preliminary Report on the 1995–1999 Excavations. In: Palèorient CNRS Ed., Paris 2000: 26.1, 45–54, ISSN 0513-9345: [4]

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Göbekli_Tepe&oldid=6476560"