Vikipeedia

Tokugawa šogunaat

Tokugawa šogunaat, (jaapani 徳川幕府 Tokugawa bakufu) ka Edo šogunaat oli Jaapani feodaalne sõjaväeline valitsus Edo ajastul, aastail 1603–1868.[1] Šogunaadi võimuperioodi kutsutakse Edo perioodiks või Edo ajastuks Edo linna järgi, kuhu Tokugawad olid viinud šogunaadi keskuse (tänapäeva Tokyo). Šogunaati ennast kutsutakse valitseva dünastia järgi Tokugawa šogunaadiks või samuti Edo linna järgi Edo šogunaadiks.[2]

Ajalugu muuda

Edo ajastu sai alguse pärast Sengoku ehk sõdivate riikide ajastut ja sellele järgnenud Azuchi-Momoyama ajastut.[3] Azuchi-Momoyama ajastul oli Jaapani ühendamine juba Oda Nobunga ja Toyotomi Hideyoshi juhtimise all alanud. Pärast Hideyoshi surma puhkenud võimuvõitluses kehtestas Tokugawa Ieyasu end 1600. aastal Sekigahara lahingus.[4] Oma positsiooni legitimeerimiseks sai Ieyasu 1603. aastal keiser Go-Yōzeilt šoguni tiitli.[5]

Tokugawade klanni valitsemisperiood lõppes 1868. aastal, kui keisrivõimu taastamist pooldanud mõjuvõimsad daimyō’d viisid toonase keisri abiga läbi riigipöörde, kukutasid viimase Tokugawa šoguni, Tokugawa Yoshinobu ja kuulutasid välja keisrivõimu taastamise ehk Meiji restauratsiooni.[6]

Ülesehitus muuda

Šogunaadi institutsioonid muuda

Kuigi keiser oli ametlikult riigi eesotsas, kuulus kõrgeim võimupositsioon šogunaadis šogunile, kes juhtis keskvalitsuse tööd.[7][8]

Šogunil oli valitsemisel abiks 4 või 5 riigivanemat ehk vanemnõunikku (rōjū), kes valiti fudai ehk pärilike daimyō’de seast. Riigivanemad jälgisid valitsuse ülesehitust ja erinevate ametkondade tegevust. Riigivanemate nõukogu oli pädev langetama otsuseid näiteks sõjalistes, poliitilistes, religioossetes ja rahandust puudutavates küsimustes. Riigivanemate nõukogu andis nõu ka selles osas, mis puutus suhetesse õukonnaga, otsustas uute ehitustööde tellimise üle ja suurmaavaldajate staatuse üle.[8][9] Riigivanemate seast võis šogun ametisse nimetada ka asetäitja (tairō), kes oleks olnud hierarhias šogunist järgmine, kuid seda tehti harva ja tihti oli see ainult auamet. Riigivanemate nõukogule allus samuti abiriigivanemate või nooremnõunike (waka-doshiyori) nõukogu, mille ülesandeks oli teostada järelevalvet Tokugawa perekonna ja šoguni sõdalaste rahaasjade üle ning kindlustada lossi valve. Nendes ülesannetes aitasid abiriigivanemaid üleminspektorid.[8][9] Riigivanemate alluvusse kuulusid ühtlasi ka 28 erinevat ametnikku (daikan), kes tegelesid tähtsamate administratiivküsimustega suuremates linnades.[8][9] Rahandusasju haldas 3–5 rahandusvolinikku (kanjō bugyō), kes olid ametisse nimetatud hatamoto’de seast ning allusid otse riigivanematele.[10] Šogunaadis aitasid korda hoida üleminspektorid (o-metsuke), kes teostasid järelevalvet šogunaadile muret tekitavate sfääride üle, näiteks daimyō’de tegevuse või kristlike misjonäride üle. Üleminspektorid kandsid oma vaatlustulemustest ette riigivanematele. [10] Religioossete institutsioonidega tegelesid volinikud templite ja pühamute asjus (jisha bugyō), kes tegelesid usuinstitutsioonide hierarhia ja maavalduste küsimustega. [11]

Šogunaadi sõjaline jõud koosnes ühes osas daimyō’dele alluvatest sõdalastest ja teises osas šoguni alalistest väesalkadest. Šogunile alalised väesalgad koosnesid otse šogunile allunud vasallidest: hatamoto’dest (lipumehed) ja gokenin’idest. Neid eristas see, et hatamoto’del oli õigus pääseda šoguni audientsile, gokenin’idel sellist õigust polnud. [9]

Õigusmõistmine muuda

Õigusküsimustega tegeles peamiselt kohtunõukogu (hyōjōsho), mis koosnes rahandusvolinikest, Edo linnavanematest, peainspektoritest ning provintside linnade valitsejatest. Kohtunõukogu tegeles enamjaolt tõsisemate õigusküsimustega ja nende määratud lõppotsused kinnitas riigivanemate nõukogu. Õigusmõistmise aluseks võeti Hiina seaduste kogude eeskujul koostatud Jaapani oma seaduste ja kohtupraktika kogumik - Kujukata osadamegaki, mis kehtis mitteaadlikele. Seda kogu kasutati üpris laialdaselt. Maavaldajatele jäeti õigusmõistmisel suures osas vabad käed, kuid siiski tohtisid nad kohut mõista ainult enda territooriumi elanike või kodutute üle. Maavaldaja pidi muust piirkonnast pärit õigusrikkuja andma üle šogunaadile. Oma piirkonnast pärit õigusrikkujaile võis maavaldaja karistuseks määrata ka kõige karmimaid karistusi. Šoguni otsesed vasallid seda teha ei tohtinud ja rangemate õigusrikkumiste puhul kandsid selle eest hoolt vastavad šoguni ametnikud.[12]

Valitsemine muuda

Tokugawad valitsesid riiki kindlakäeliselt ning nende põhieesmärgiks oli välja arenenud status quo ja stabiilsuse säilitamine.[2] Stabiilsuse tagamiseks piirati oluliselt ka inimeste liikumisvabadust, muu hulgas kasutati selleks näiteks komandanditunni süsteemi ja kohustuslike reisidokumentide süsteemi, samuti lammutati hulk sildu, et allesjäänud ületuspunktide üle oleks lihtsam järelevalvet teostada.[13] Vaatamata oma tugevale positsioonile ei kaotanud Tokugawad läänisüsteemi ja daimyō’dele jäeti suurel määral iseseisev otsustusõigus.[14] Lisaks daimyō’de aladele kuulusid šogunaadi haldusalasse ka otse šoguni omanduses olnud maa-alad, mida oli umbes veerand kogu haritavast maast, tähtsaimad linnad, sadamad ja kaevandused.[15][16] Tokugawad läksid samuti edasi Hideyoshi algatatud klasside fikseerimise süsteemiga, mis arendati välja formaalseks hierarhiliseks süsteemiks, mida nimetati shi-nō-kō-shō ehk sõdalane-talupoeg-käsitööline-kaupmees, langevas tähtsuse järjekorras. Samas oli iga klassi sees ka hulganisti alamjaotusi. Klassidest väljapoole jäid õukondlased, mungad ja nunnad, kuid eksisteeris ka kaks alamklassi: eta ja hinin, vastavalt räpane hulk ja mitteinimesed. Alamklasside esindajad tegelesid töödega, mida peeti räpasteks või kahtlasteks, näiteks loomatapmine, rändkaubitsemine või surnute matmine. Klasside vahel sai liikuda, kuid üldiselt oli see üsna raske. [16]

Suhted keisri ja õukonnaga muuda

Formaalselt oli Jaapani valitseja keiser ja šogun oli vaid kindrali rollis, kuid tegelikkuses kuulus võim šogunaadile, mis kontrollis, kuid ka toetas keisri õukonda nii rahaliselt, aga ka muul moel, näiteks keisripalee taastamisega.[17] Sisuliselt sõltus õukond šogunaadi toetustest, mida ta sai vaevalt 30 000 koku’t (1 koku on umbes 180 liitrit riisi), mis oli võrreldav näiteks mõne keskmise daimyō sissetulekuga. Näiteks šogunaat ise sai aga umbes 4 miljonit koku’t.[18] Keiser ja õukond olid kohustatud tegelema ainult kultuuri ja teadusega.[19] Kyotos asuva keisri ja õukonna üle teostas järelevalvet šogunaadi esindaja Kyotos (Kyotō shōshidai).[20] Ametlikult jäeti keisrile ülesandeks anda välja tähtsaid tiitleid, teostada kalendrireforme ning valida ajastutele nimesid. Sageli otsustas šogunaat ka need asjad varem ära või vaatas keisri tehtud otsused hiljem üle.[21]

Suhted daimyō’dega muuda

Poliitilist struktuuri, mida Tokugawade klann kasutas Jaapani valitsemiseks ja oma võimu kinnistamiseks, nimetatakse tänapäeval bakuhan-süsteemiks.[22] Pärast Tokugawa Ieyasu võimuletulekut andis ta 1615. aastal välja rea seadusi, mis kärpisid daimyō’de iseseisvust ja õiguseid.[22][23] Muu hulgas nõudis šogunaat daimyō’delt sõjalist teenistust ning tuge ehitustöödega, näiteks Edo lossi või uute teede ehitusega.[22][23] Lisaks sellele kehtisid daimyō’dele veel mitmed piiravad seadused. Näiteks tohtis daimyō abielluda ainult šoguni loal, ka daimyō riietusele kehtisid kindlad reeglid, lisaks ei tohtinud nad ühtegi uut kindlust ehitada ja olemasolevate remontimiseks pidi saama šoguni loa, veel pidi daimyō perekond viibima püsivalt Edos ja daimyō ise pidi veetma Edos iga teise aasta. Viimane meede aitas kontrolli all hoida daimyō’de rahalist seisu arvatakse, et daimyō võis kulutada kuni 80% oma sissetulekust kahe residentsi vahel reisimisele ja nende ülalpidamisele. [24][25] Tokugawa klann kasutas oma võimu kindlustamiseks šogunaadi algusaastail tihedalt läänide ümberjagamise ja daimyō’de ümbertõstmise poliitikat. Kohe pärast Sekigahara lahingut konfiskeeris Ieyasu suure osa oma vastaste territooriumist ning jagas selle ümber oma toetajatele. Nende meetmetega sai kindlustada, et poliitiliselt ja strateegiliselt tähtsad regioonid on šogunaadile usaldusväärsete maavaldajate käes, samas kui kaheldava lojaalsusega maavaldajad kontrollivad strateegiliselt tähtsusetuid piirkondi. Seda poliitikat jätkasid laiaulatuslikult ka teine ja kolmas šogun, vabastades paljud daimyō’d ametist või nõudes nende ümber asumist teise lääni eesotsa. Pärast šogunaadi algusaastaid kasutati niisuguseid meetmeid väga väikesel määral.[21][22] Vaatamata sellele olid läänid ehk han’id põhimõtteliselt autonoomsed haldusüksused. Näiteks jäi daimyō’dele iseseisev otsustusõigus maksude, hariduse, rahanduse, relvastuse ja mitmete muude valdkondade asjus. Siiski pidid daimyō’d valitsema šogunaadile meelepäraselt, et mitte karta maavaldusest ilmajäämist.[16][26] Daimyō’de arv Edo ajastul kõikus, kuid jäi umbes 275 juurde.[16]

Daimyō’de klassifitseerimine muuda

Daimyō’d jagunesid sisuliselt kolme kategooriasse: shinpan (sugulane) ehk šoguniga suguluses olev daimyō, fudai (kauaaegne kaaskondlane, pärilik daimyō) ehk daimyō’d, kes toetasid Tokugawasid juba Sekigahara lahingu eel ja tozama (välis-daimyō), kellest said vasallid alles pärast Sekigahara lahingut ja kelle lojaalsuses võis kahelda.[16][27] Nende arv võis muutuda, kuid tavaliselt oli daimyō’de hulgas umbes 25 shinpan’i, 150 fudai’d ja 100 tozama’t.[16] Peale nende kategooriate määrati daimyō’de tähtsust ja suurust peamiselt selle järgi, kui mitu koku’t riisi tema maavaldus aastas tootis.[28]

Isolatsioonipoliitika muuda

Šogunaat võttis kaubavahetuse paremaks kontrollimiseks ja kristluse mahasurumiseks kasutusele rahvusliku isolatsioonipoliitika (sakoku). Algselt oli Ieyasu huvitatud küll kauplemisest läänega, kuid kaubavahetus ja kristlik misjonitegevus olid väga tihedalt seotud ning Ieyasu ei usaldanud misjonäride poliitilisi kavatsusi. Šogunaat andis välja mitmeid kristlusevastaseid direktiive ning 17. sajandi keskpaigaks oli kristlus totaalselt keelustatud. Ka kaubavahetus oli kärbitud miinimumini, nimelt võisid Jaapanis maabuda ainult hollandlased, hiinlased ja korealased, hiinlased ja hollandlased Nagasakis ning korealased Tsushimas.[29][30] Loata maabunud välismaalased kas saadeti minema või hukati mõne erandiga.[31] Ka ülemerekaubandusega võisid tegeleda ainult laevad, millel oli šoguni punase templiga volitus, mida väljastati vahemikus 1604–1635 täpselt 355 korda. Need laevad tegid samuti enamjaolt kaupa hiinlastega.[32] Isolatsioonipoliitika lõpetati 19. sajandi keskel, kui Ameerika Ühendriikide sõjalaevad Jaapanisse jõudsid ja nõudsid Jaapani sadamate avamist väliskaubandusele, millele šogunaat ka alistus.[33]

Šogunaadi langus muuda

Tokugawa šogunaadi toimimises hakkas puudujääke ilmnema juba 18. sajandi keskpaigas. Juba sellel ajal oli šogunaat ja daimyō’d majanduslikes raskustes. Rikkus oli kogunemas linnas resideerivate kaupmeeste kätte, mis põhjustas rahutusi sõdalaste ja talunike seas, kes olid Tokugawade jäigas klassisüsteemis paigutatud kaupmeestest kõrgemale. Talunike olukord halvenes veelgi kõrgete maksude ja näljahädade tõttu.[33] Tavaliseks oli saanud see, et osad daimyō’d olid kaupmeestele üsna palju võlgu, kaupmeestele anti samuraiprivileege või samuraid hakkasid tegelema kaubandusega. Tokugawade fikseeritud klassisüsteem hakkas mõranema. Austus šogunaadi vastu hakkas 1830. aastatel langema ja süvenes tunne, et šogunaat on kontrolli kaotamas. Olukorda ei leevendanud ka tõsine näljahäda, mis neil aastatel aset võttis ja millele šogunaat ei suutnud korralikult reageerida.[34] Mitmed šogunid üritasid kriise leevendada, tehes erinevaid reforme. Näiteks tuli šogun Tokugawa Yoshimune välja liigsete kulutuste vastaste seadustega, üritades parandada riigi ja sõdalaste finantsseisu juba 18. sajandi alguses. Siiski ei piisanud šogunaadi läbi viidud reformidest, et riigis stabiilsust tagada.[35]

1853. aastal sisenes Edo lahte kommodoor Perry ja nõudis Ameerika Ühendriikide presidendi nimel Jaapani isolatsioonipoliitika lõpetamist. Šogunaat andis lääneriikide nõudmistele järele ja allkirjastas keisrikoja soovi vastaselt lepped Ameerika Ühendriikide ja teiste välisriikidega, lõpetades pikka aega kestnud isolatsiooni. Sellega algas Bakumatsu periood. Keisrikoja soovide eiramine süvendas kahtlusi šogunaadi lojaalsuses keisrile. Šogunaadi otsuse vastu olid ka paljud daimyō’d ja samuraid. Sisuliselt oli šogunaat jäänud lõksu kodumaise võõraviha ja välismaalaste nõudmiste vahele.[36] Šogunaadile vastupanu osutanud daimyō’de liidul õnnestus saada keisri reskript šogunaadi likvideerimise kohta, millele tuginedes hõivasid nad 1868. aastal keisripalee ja kuulutasid välja keisrivõimu taastamise. Šogunaadi pooldajate vastuseis kestis veel mõnda aega, kuid viimane šogun Tokugawa Yoshinobu leppis deklaratsiooniga ja läks erru ning algas Meiji ajastu.[37]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ Henshall, lk 72, 275.
  2. ↑ 2,0 2,1 Henshall, lk 91.
  3. ↑ Deal, lk 38-39.
  4. ↑ Deal, lk 40-41.
  5. ↑ Henshall, lk 73.
  6. ↑ Henshall, lk 89-90, 96.
  7. ↑ Macé, Macé, lk 93, 97.
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 Deal, lk 178, 180.
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 9,3 Macé, Macé, lk 97.
  10. ↑ 10,0 10,1 Deal, lk 180.
  11. ↑ Deal, lk 181.
  12. ↑ Macé, Macé, lk 101-103.
  13. ↑ Henshall, lk 76.
  14. ↑ Macé, Macé, lk 89.
  15. ↑ Macé, Macé, lk 96.
  16. ↑ 16,0 16,1 16,2 16,3 16,4 16,5 Henshall, lk 75.
  17. ↑ Deal, lk 166.
  18. ↑ Macé, Macé, lk 93-94.
  19. ↑ Deal, lk 190.
  20. ↑ Deal, lk 182.
  21. ↑ 21,0 21,1 Macé, Macé, lk 94.
  22. ↑ 22,0 22,1 22,2 22,3 Deal, lk 42.
  23. ↑ 23,0 23,1 Macé, Macé, lk 99.
  24. ↑ Henshall, lk 74, 78.
  25. ↑ Deal, lk 190, 578.
  26. ↑ Macé, Macé, lk 47, 89.
  27. ↑ Macé, Macé, lk 91.
  28. ↑ Deal, lk 224.
  29. ↑ Deal, lk 43-44.
  30. ↑ Macé, Macé, lk 67-68.
  31. ↑ Deal, lk 87.
  32. ↑ Macé, Macé, lk 114-115.
  33. ↑ 33,0 33,1 Deal, lk 44.
  34. ↑ Henshall, lk 86-87.
  35. ↑ Macé, Macé, lk 38-39.
  36. ↑ Deal, lk 44-45.
  37. ↑ Henshall, lk 89-90.

Kirjandus muuda

  • Deal, William E. "Keskaeg ja uusaeg Jaapanis". Eesti keelde tõlkinud Maret Nukke, Toimetanud Kai-Riin Meri Tallinn: Tänapäev, 2009 ISBN 9789985628225
  • Henshall, Kenneth G. "Jaapani ajalugu: kiviajast suurriigini". Eesti keelde tõlkinud Olavi Jaggo ja Alari Allik, Toimetanud Elli Feldberg Tallinn: Valgus, 2010 ISBN 9789985682517
  • Macé, François; Macé, Mieko. "Keskaeg ja uusaeg Jaapanis". Eesti keelde tõlkinud Stella Timmer, Toimetanud Tiina Hirv Tallinn: Odamees, 2013 ISBN 9789949496822
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Tokugawa_šogunaat&oldid=6594160"