Piret Udikas

Pärnu ühes odavamas toidulaos Beti aidas valitseb tipptunnile omane elevus. Äsja läks mööda pensioni- ja palgapäev ning raha, mis sest, et kasin, kribeleb taskus ja nõuab kulutamist. Müüjad kiirustavad jahukottide ja purgimägede vahel. Aeg on raha. Raha aga on elu!

Mõrvatöö käis kiiresti

Kuuskümmend aastat tagasi käis Beti aida kõrgetes kõledates kiviruumides hoopis teistsugune elu. Äsja oli alanud Teine maailmasõda. Juba juulikuus 1941 vahistati suur osa kohalikest juutidest ja toodi aita. Siis kajasid kõrged kõledad ruumid laste nutust, emade halamisest.
11.septembril tuli Saksa julgeolekupolitsei korraldus, mis keelas juutidel vahetada elukohta, käia kõnniteel, kasutada liiklusvahendeid, käia teatris, kinos, muuseumis, koolis. Juutide varandus kuulus äravõtmisele.
Paljud Eesti kodanikest juudid lasti maha aga mitu kuud varem, suur osa Pärnu juutidest hukati juba 13. juulil.
(Need ja paljud muud andmed selles artiklis pärinevad Eesti juudi kogukonna hiljuti surnud liikme Eugenia Gurin-Loovi raamatust “Suur häving. Eesti juutide katastroof 1941”. Samuti on kasutatud Riigiarhiivis olevaid materjale ja ajakirja “Jeruusalemma Sõnumid” artikleid. Kohati on arhiividokumentide nimed raskesti loetavad ja siin võib esineda ebatäpsusi.)
Teised ootasid oma tundi Beti aidas. 15. septembril hoiti aidas kinni 92 juuti. Ebainimlik olukord sundis juuditare kirjutama Pärnu politseiülemale. “Palve. Raske seisukord sunnib meid Teie poole pöörduma suure palvega. Meie kõik kannatame väga puuduliku riietuse ja pesu all. Meid vahistati juulis, palaval ilmal mõneks tunniks ülekuulamiseks. Nüüd oleme juba 6 nädalat vahistatud... Väikeste laste kannatusi, valu ja haigusi pealt vaadata on emadele hirmus raske ja valus.
Pisarsilmil palume Teie kaastunnet, sest oleme kõik Eestis sündinud ja kasvanud, oleme lojaalsed kodanikud ja armastame oma kodumaad kogu südamest. Palun veel kord inimlikkuse nimel Teie lahket kaasabi, et saaksime oma vajaliku riietuse kodunt ära tuua.“
Politsei vastas juuditaride ahastavale abipalumisele omal kombel. Emad viidi koos lastega sünagoogi ja lahutati seal. Lapsed jäeti sünagoogi, emad aga viidi Raeküla metsa ja lasti 2. novembril maha. Lapsed surmati pühakojas. Tõenäoliselt mürgiga.
Eestis mõrvati 101 last ja noorukit, neist 13 olid nooremad kui viieaastased. 1941.aasta lõpuks olid tapetud kõik Eesti juudid. Eesti sai judenfreiks nii kiiresti seetõttu, et juute jäi siia vähe ning mõrvatöö läks kiiresti.
Eesti oli esimene riik maailmas, kus siin elavad 3045 juuti said kultuurautonoomia. Samas oli Eesti ainuke maa Euroopas, kus kõik siiajäänud Eesti Vabariigi kodanikest juudid mõrvati.
Miks jäi paljudel maadel enanmik juutidest ellu, kuigi seal oli samuti okupatsioon? Prantsusmaal pääses tänu usklikele 300 000 juudist 210 000. Taanis toimetati kuningas Kristjani isiklikul initsiatiivil ühe ööga väikeste kaluripaatidega Rootsi 7000 juuti. Eestis aga hävitati paari aastaga lisaks 1000le EV kodanikust juudile veel 19 000 peamiselt Leedust ja Poolast sissetoodud juudi.

Omakaitse käed on määritud

Meil on raske taluda mõtet, et meie isa, vanaisa, onu, naaber, üleaedne võis olla segatud juutide mõrvamisse. Kes seda siis tegid? Isegi meie uuem ajalugu on otsustanud selle delikaatse küsimuse pealt vaikida. Rahvas on omaks võtnud mugava põhjenduse: olime sel ajal okupeeritud maa ja selle eest, mis siin tehti, me ei vastuta. Niisiis – kes?
Tagasi tulles Beti aida juurde. Arhiivis nägin kirja, kus omakaitse ülemale teatatakse, et 4. oktoobril laskis Beti aidas omakaitselasest tunnimees Georg Põhjakas maha juuditarist naisvangi Eide Messeli tütre Matskini.
Ent see ei olnud erand. Mahalaskjad kuulusid Saksa Erikomandosse ja Omakaitsesse. Nende tihedast koostööst kõneleb fakt, et Politseil ja Omakaitsel oli ühine juht kolonel Johannes Soodla.
Eestlastele on kergelt öeldes ebameeldiv tunnistada, et meie rahvuslik uhkus Omakaitse on seotud tuhandete süütute inimeste, juutide ja mustlaste tapmisega. Viimaste kohta, muide, ei peetud julgeolekupolitseis süsteemset arvetki. Vaid juhuslikult on mõne “eksekutsiooni”-aruandluspaberite (loe tapmisarvete) äärele märgitud hukatud mustlaste arv, juutide kohta peeti regulaarset ja täpset arvetust.
1941. a. 17. oktoobri ringkirjas pataljonidele ja kompaniidele on must valgel, et arreteerimisel ja vahi alla võtmisel annab Omakaitse politseile igasugust abi. Vabadussõja ajal loodud ja Kaitseliiduks muudetud Omakaitse asutati uuesti 1941. aasta suvel, saksa okupatsiooni ajal toimis Omakaitse territoriaalse julgestusorganisatsioonina ja hõlmas 32 000 meest. Nii väidab ENE.
Riigiarhiivi fondid on erapooletud ja jutustavad neil aegadel toimunust kiretult, kuid ausalt. Noor juuditar Beile Ratut elas Pärnu-Jaagupis nõdramõistulike laste kasvatusasutuses Nain.
Novembris 1941saatis Naini juhataja sotsiaaldirektsioonile järelepärimise Beile saatuse kohta. Direktsiooni kirjal Politsei ja Omakaitse valitsusele on märge: on selge, et juut ei saa jääda. Varsti tuli korraldus juudi tütarlaps Tallinna keskvanglasse saata. Käsk täideti.
Ülekuulamisprotokollis on kirjas: “Juut Beile Ratut on degenerant kehaliselt ja vaimselt, mille tõttu pole võimeline andma pikemat seletust enda isiku kohta.” Beile isa hukati samuti 1941.aastal.
Pärnus tapetud juutide nimekirjas on noorim 1941.aasta aprillis sündinudTaube Kuschner, tema kohta on lahtrites “õpitud amet ja süüline tegevus” märgitud “juut, beebi”.
Mõrvatud juudid olid tavalised Eesti kodanikud, kes ei tegelnud poliitikaga. Oli kübarategijaid, õpilasi, klaveriõpetaja, lihunik, pudukaupmees, arst. Michel Birnik oli bürooametnik, kes elas rahumeelselt oma perega Toominga tänavas.
Peaksime teadma sedagi, et juudid ei sõdinud kellegagi, neile ei olnud ka ükski riik sõda kuulutanud.
Midagi pidi olema kirjas ka süüdistustes. Tavaliselt piirduti sõnadega “juut”. Edasi märgiti tavaliselt, et poliitikast ja kommunistlikust liikumisest pole osa võtnud, kuulub juudi rahvusesse ja on seega hädaohtlik riiklikule julgeolekule.
Erikäsitluse (surmanuhtlus) alla kuulus üldse neli kategooriat vange: “kommunistid ja tegelased; juudid; vaimuhaiged; muud riigivaenulikud elemendid”.

“Ma nägin suitsevat inimriita”

Võibolla puudus sõja hakklihamasinas okupeeritud maade elanikel valikuvõimalus? Arhiivi dokumendid tõendavad vastupidist. Inimväärtuste skaala kõikus absoluutse miinimumi ja maksimumi vahel.
Inimeste üllameelsus ja alatus näib eriti kriisiaegadel olevat piiritu. Oli neid, kes kaebasid politseisse (tihti anonüümselt) juutide peale, aga oli ka neid, kes astusid oma elu kaalule pannes vahistatute kaitseks välja.
Ja veel, süüdistuskokkuvõtted, aruanded, käsk- ja ringkirjad on kirjutatud selges eesti keeles ja nende all on sulaselged eesti nimed: Põld, Koop, Mikson, Lepik, Ammus, Viks, Orgusaar...
Küsisin pärnakatelt, kas kuuekümneaastatagused sündmused neile korda lähevad. Noorem põlvkond ei tea holokaustist suurt midagi ja paistab, et neid millalgi kauges minevikus tapetud juudid ei huvitagi. Ka keskealised ja vanemad üllatusid, kui kuulsid, et Teises maailmasõjas tapeti üle kuue miljoni juudi.
Liival sattusin juttu ajama eaka, aga sirge rühiga naisega, kelle perekond oli osaline eestlastele vabaduse kättevõitmisel ja kelle üks lähisugulane oli esimeses Eesti Vabariigis tähtis riigimees. Naine jutustas, kuidas ta läks sõja ajal sõbrale külla, kes teenis Kloogal saksa armees. Kui naine raudteejaamast läbi metsa läks, nägi ta veel suitsevat inimriita. Klooga metsas mõrvati 2000 Euroopa juuti.

Piret Udikas


Mõrvatud Pärnu lapsed: 13aastane Nossan Bell, 17a Blume Birnik, 12a Leie Bloch, 8a Mirjam Bloch, 16a Feige Bub, 17a Sara Bub, 2a Josi Goldberg, 6a Liia Goldberg., 3a Rena Goldberg, 6a Hirsch Gorfinkel, 7a Esther Haitov, 8a Rahel Haitov, 11a David Hirschfeldt, 5a Irene Hirschfeldt, 3a Renate Hirschfeldt, 10a Etel Klein, 8a Peisach Klein, 18a Dvoina Kuschner, Taube Kuschner (sündis 11. aprillil 1941), 11a Desi Levin, 13a Joseff Levin, 9a Lea Margolius, 12a Meri Margolius, 5a Riva Margolius, 6a Zilla Margolius, 7a Abram Pavlovski, 5a Aron Pavlovski, 8a Shjene Permand, 3a Riva Permand, Beile Rahut (P.-Jaagupist), 11a Daniel Salkind, 4a Rosa Salkind, 13a Sara Zalkind, 7a Ette Smiloi, 7a Jakob Smiloi.


Asja Hopp
Pärnu juudikogukonna liige:

Kõik Eestisse jäänud juudid tapeti ära. Miks seda tehti - minu mõistus ei võta. Räägitaksegi, et juudid ju rumal rahvas - ainult millegipärast on enamus Nobeli-laureaadid juudid.
Enamik kolmest ja poolest tuhandest Eesti kodanikust juudist evakueerus Venemaale, miks tuhandkond siia jäi, on raske aru saada. Ilmselt oli põhjus selles, et juudid ei kartnud sakslasi või kartsid venelasi rohkem. Paljude juutide kodune keel oli saksa keel ja nemad pidasidki end sakslasteks. Ja mida nad pidid kartma, kui nad ei olnud midagi halba teinud. Kuigi - juudid on kogu aeg olnud tagaaetavad ja elanud hirmus.
1941.aastal, kui sakslased Prahasse sisse marssisIS, oli mu ämm ühes kohvikus kolmandal korrusel. Järsku viskus üks juuditar oma lapsega aknast välja. Seegi seik ei olnud hoiatuseks, ei osatud karta, et asi nii hulluks läheb.
Vallutatud maades lasid sakslased musta töö kohalikel ära teha, nii oli ka Eestis. Pärnus hoiti juudilapsi sünagoogis. Neid taheti mürgitada toiduga, kuid vanemad lapsed ei lubanud noortel seda süüa. Räägitakse, et nad mürgitati, lastes ruumi mürgist gaasi. Täiskasvanud juudid viidi Beti aidast jala Raeküla metsa. Esimese korraga ei õnnestunud kõiki tappa, räägitakse, et maa hingas surevate juutide all...
Me võime selle andeks anda, aga unustada ei saa. Pärast sõda elasid sünagoogis vangla töötajad. Siis jäi maja tühjaks, keegi ei tahtnud asuda majja, kus tapeti lapsed. Keegi ei nõudnud maja tagasi, ei tohtinud ju nõuda. Sünagoogina kasutati ühte ruumi Henno tänaval.
Mul on alati olnud palju tuttavaid: eestlasi, juute, venelasi, saame ilusti läbi. Samas tean, et minevik võib korduda, eriti kui see maha vaikitakse.
Mul on noor sugulane. Kord tänaval temaga minnes kohtasime noorte seltskonda. Sugulane läks näost lubivalgeks. Seltskonnas oli üks noormees, kellega ta õpib ühes ülikoolis. Kord oli see poiss öelnud talle varjamatu vihaga: minu vanaisa tappis teiesuguseid ja mina teeksin suurima naudinguga sedasama.

Voldemar Kaasik,
Saalemi koguduse pastor:

Töötasin okupatsiooni ajal Pärnu haiglas sanitarina. Meil oli arstiks juut Hirschfeldt. Ühel hommikul ta enam tööle ei tulnud. Keegi ei teadnud, mis temast sai. Paljud inimesed kadusid tollal päevapealt, nagu ei oleks neid kunagi olnud.
Tundsin hästi ka ühte juudi proviisorit. Kui tänaval koos käisime, pidi tema astuma rentslis, sest juutidel polnud lubatud kõnniteel käia. Minu töökojast üle tee asus juutide sünagoog. Räägiti, et 1941.aastal hoiti seal kinni juudi lapsi. Nägin, kuidas muidu postiljonina töötav umbes 55aastane eestlane, ilmselt omakaitselane, käis ümber maja, püss käes, ja valvas, et keegi lastest põgenema ei pääseks.
Ühel varahommikul kella nelja paiku oli sünagoogist kostnud hirmsat kisa. Pärast kõneldi, et juudi lapsed viidi palvemajast ära. Levis jutt, et neile oli antud magusat kohvi.
Käisin koos abikaasaga sel kevadel juutide ja kristlaste leppimis- ja andeksandmiskonverentsi aegu Iisraelis. Nimelt on kristlased hakanud tunnetama oma süüd juutide eest ja palunud andeks sajandeid kestnud tagakiusamise, eriti aga teise maailmasõja ajal hävitatud kuue ja poole miljoni juudi eest. Ka mina kirjutasin andekspalumisele alla – kasvõi sellesama postiljoni eest, kes seda ise enam teha ei saa.
Holokausti mälestusansamblis on kivitahvlid, kuhu igaveseks on raiutud nende linnade nimed, kus holokausti ajal juute hävitati. Suure kahjutunde ja häbiga pidime sealt lugema ka nii tuttavaid nimesid nagu Tallinn, Pärnu, Võru, Rakvere, Viljandi... Samal ajal on juudid igaveseks talletanud aga ka nende mälestuse, kes riskisid oma eluga, et juute surmast päästa. Nii on Jeruusalemmas kõigile lugeda Uku ja Eha Masingu nimed, kelle mälestuseks on istutatud ka puu.



Pärast selle artikli ilmumist Pärnu Postimehes olen saanud vastukajasid, mis julgustavad juutide hävitamise kahetsusväärset teemat jätkama. Paljud inimesed on tänanud ja öelnud, et nad ei teadnud sellest varem midagi, enda murede ja raskuste kõrval ei ole nad osanud näha enda hulgas elava rahva kannatusi.
Ent olen kogenud ka täiesti jahmatama panevat reaktsiooni. Üks penisioniikka jõudnud õpetaja ei varjanud oma viha juutide vastu. Kui otsisin selle põhjusi, ei saanud ma ühtki selgitust, leidsin vaid pimedat viha. Too naine oli aastaid töötanud ühes koolis kõrvuti kahe juudiga ja tal ei olnud neile muud ette heita, kui et “nad peavad ennast liiga targaks”. Kui ütlesin, et seda juudid ongi, et nad on Jumala valitud rahvas, siis naine kaotas peaaegu enesevalitsemise. “See ei ole võimalik! Mis te räägite!”
Ütlesin, et Piibel kinnitab seda väga sageli ja kindlalt. Naisel polnud kõige vähematki ettekujutust ka sellest, mis tegelikult toimub praegu Iisraelis. Mõneti võib seda ju mõista, sest see naine on maailma meedia ohver, mis taob jätkuvalt palli Iisraeli väravasse. Tolle naise vabanduseks on see, et ta on Jumalast kaugel. Kuid samalaadset suhtumist kohtasin ka ühe eaka koguduseliikme juures. Tema arvates on juudid saanud Saksamaaalt piisavalt raha, et ükskord see holokaustijutt lõpetada.
Mulle tundub, et holokaustijutt ei saa nii pea lõppeda, sest see pole õieti alanudki. Ma ei ole leidnud ajalooõpikuid, kus oleks juttu eestlaste osast holokaustis. Vastupidi. Veel eelmisel aastal kirjutas lugupeetud teoloog “kristlikus ajakirjas” “holokaustis sakslaste poolt tapetud juutidest”.
Meie ajalugu, meie raamatud, meie mõtlemine on täis tuubitud valet. Arvan, et oleme küps rahvas selleks, et vaadata ausalt näkku oma minevikule.
Tõe huvides pean lisama ka paar olulist seika, millest rääkis pärast artikli “Juudi lapsed hukati Pärnu sünagoogis” ilmumist Võiste elanik Pärnumaalt Saima Vaher.
Ta elas sõja ajal sünagoogist paar kvartalit eemal. Talle on mällu sööbinud jutt, mille ema kuulis ühelt vangivalvurilt. “Kui ruumi, kus olid lapsed, lasti gaasi, siis see ei surmanud neid, nad vingerdasid (4aastase Saima mällu sööbis just see sõna). Siis tulid kohale arstid, kes süstisid nad surnuks.”
Olen kohanud palju kristlasi, kes iga päev paluvad armu Iisraelile ja halastust meie rahvale, kelles ikka veel elab pime vihajuur Jumala rahva vastu.

Selle artikli kohta on saabunud 9 arvamust. Loe arvamusi...

Mida arvad SINA?   Nimi: e-mail Turvakood: Palun kirjutage ülalolev kood allolevasse lahtrisse.